Ivan Kuprijanov on TalTechi teadur meresüsteemide instituudis, kes uurib ohtlikke aineid Läänemeres. Ta on varasematel aastatel koristanud sukeldujana prügi Narva ja Muuga lahtedes, samuti aidanud prügist puhastada näiteks Šnelli tiiki. Mereökoloogia laboris käis külas Hannele Känd.

Milline on teie igapäevatöö?
Minu põhitöö tegeleb erinevate teadusuuringutega, käsil on mitmed rahvusvahelised projektid, mille raames teostatakse üleläänemerelist koostööd. Olen mitme aasta vältel seiranud kemikaalide kontsentratsiooni ja nende mõju elus ja eluta loodusele. Uurin Läänemere põhjas olevaid setteid ja kus ning kui palju ohtlikke aineid setetes esineb ning uurin erinevaid bioindikaatoreid, kelle seisundi järgi oskame hinnata ka teda ümbritsevat keskkonda – merd.

Palun kirjeldage veidi ohtlike jäätmete kontsentratsiooni meres? Kui palju seda on ja kas sellest on võimalik lahti saada?
Keeruline on öelda kogu Läänemere kohta. Piirkonniti on see erinev. Mõnes konkreetses lahesopis on näiteks raskemetalle rohkem kui mujal. Neid on erinevates setete kihtides. Kui neid setteid mingi põhjusel häiritakse – näiteks on väga tugev torm või tuleb ette inimtegevusest põhjustatud häirimisega, siis võivad need setted koos ohtlike ainetega jõuda taas aktiivsesse ringlusse. Siis mõjutavad need ained juba keskkonda, loodust ja inimesi.

Lugesin hiljuti artiklit uutest mikrorobotitest, mis näevad veidi millimallikate moodi välja. Nendega on võimalik puhastada koralle. Kas sarnaste mikrorobotitega oleks võimalik ka merepõhjast reostust, raskemetalle jmt kätte saada?
Seda korjata on keeruline. Me võime loota ainult looduslike protsesside peale ehk need maetakse uute setete alla. Raskemetallid ei kao kuhugi, need lihtsalt ringlevad ja nende kontsentratsioon muutub mingi aja pärast järjest väiksemaks kui neid rohkem keskkonda ei lisandu. Orgaanilised ühendid, teatud tingimustes saavad laguneda vähem ohtlikkeks komponentideks. Samas leidub ka äärmiselt väikestes kogustes äärmiselt püsivaid ja toksilisisünteetilisi kemikaale.

Mis need bioindikaatorid on, mida uurite?
Need on elusorganismid, kelle terviseseisundit hindame. Näiteks meie mere põhiliselt filtreerijad – nagu söödavad rannakarbid ja Balti lamekarbid. Nende väikeste organismide abil saame laiemat keskkonaseisundit hinnata. Karbid on muidugi ka keskkonnaga kohanduvad. Näiteks, meil oli üks uuring, kus vaatasime rannakarpide ensüümide aktiivsust vastavalt sellele, mis piirkonnas nad elevad. Muuga sadamaga piirneval alal olid karpide ensüümide töö pärsitud. Seega, see konkreetne koht ei ole nende eluks kõige parem, aga see karp siiski elutseb seal, päris kadunud ei ole. Muidugi, elukvaliteet mujal on tunduvalt parem, aga nad saavad hakkama.

Kuidas ohtlikud ained on jõudnud või jõuavad Läänemerre?
Jällegi, väga erinevad võimalused. Muidugi on ajalooliselt akumuleerunud saastet, mis nüüd on juba sügavamates setete kihtides.

Palju mõjutab ka laevandus – endisaegsete laevade keresid värviti ja kaeti erinevate tinaühendite sisaldavate värvide, lakkide jm, mis on toksilised. Siiamaani leiame neid tinaorgaanilisi ühendeid nii settes kui elusorganismides. Laevateedel ja selle ümbruses reostab ka põletatav kütus merd.

Rääkisite enne mere põhjas olevate setete häirimisest. Kui Läänemerre rajatakse meretuuleparke, meie rannikule ja saarte lähedale, siis mida selliste suurte ehituste puhul silmas pidada?
Meretuuleparkide rajamise eel toimub muidugi keskkonnauuringuid. Ka meie instituut tegeleb sellega. Me aitame merepõhja ja veesamba uuringutega, nii setete osas kui ka palju muud veel. Ilma eelnevaid analüüse tegemata ei saa meretuuleparke rajada.

Loomulikult peab selliste laiahaardeliste plaanide puhul arvestama mõjuga keskkonnale – nii ehitusprotsessides kui ka selle valmimise järel, töötamise ajal.

Aitäh, Ivan. Mis sind sel sügisel ees ootab, mis põnevust pakub?
Meil on kolm projekti, mis kõik on seotud ohtlike ainete mõjuga elusorganismidele ja bioloogilistele efektidele. Lisaks saame kokku Läänemere-äärsete riikide kolleegide ja institutsioonidega. Arutame tulevast koostööd ning ühist välitöödele minekut, kus võtame proove ja teeme analüüse, mida pole varem Läänemerest teostatud.

Ja siis on veel oktoobris uurimislaev Salmega üle Eesti rannikumere proovide võtmised. Nii et tööd on piisavalt ning see on alati huvitav ja väljakutset pakkuv!