Sirje Sildever on TalTechi ja meresüsteemide instituudi nooremprofessor ning mereökoloogia labori juhataja. Milline näeb välja tema töö Läänemeres ja -merega ning mil moel saab iga inimene aidata kaasa meie mere liigirikkusele, saab lugeda allpool.

Sirje, palun kirjeldage veidi, millega sa oma töös praegu peamiselt tegeled?

Praegu tegelen mikroskoopiliste vetikatega, kes on veeökosüsteemis sama olulised kui taimed maismaal. Me teame, kes meil vees on, aga tänu kaasaegsetele tehnoloogiatele saame teadmistes olla täpsemad. Näiteks on mõned liigid väljanägemise poolest ühesugused ja me ei suuda neil mikroskoobi all vahet. DNA-meetodi abil saame aga olla täpsed! Me tahame teada saada, kas meil on siin selliseid liike, kellest me varem teadlikud polnud. Esimesed tulemused näitavad, et on küll! Näiteks nii fotosünteesivate mikroskoopiliste vetikate (fütoplanktoni) kui väikeste loomorganismide (zooplanktoni) seas oleme tuvastanud selliseid liike, keda varasemalt ei tundnud või arvasime, et tegu on teise liigiga.

Teie viite koos oma kolleegidega läbi ka pidevat mereseireuuringut, eks? Kuidas te proove võtate ja mida analüüsite?

Eesti riiklikus seires seiratakse nii rannikumerd kui avamerd. Meresüsteemide instituut on seotud avamere seirega. Käime koos Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kolleegidega uurimislaev TalTechi Salmega konkreetsetes proovivõtupunktides ning vaatame pika aja jooksul, kas ja mil moel on toimunud muutuseid toitainete kontsentratsioonides, merepõhja lähedastest hapnikutingimustes aga ka mikroprügi koosseisus ja arvukuses ning vetikate ja zooplanktoni liigilises koosseisus ning arvukuses. Parameetrid, mida seire käigus jälgitakse on palju, , näiteks soolsus ja temperatuur, et aru saada millised füüsikalised protsessid mõjutavad meres toimuvat, aga olulised on ka erinevad bioloogilised parameetrid näiteks klorofüll a kontsentratsioon (fotosünteesiks vajalik pigment), mille abil saab kaudselt hinnata vetikate biomassi. 

Lisaks oleme kogunud veeproove ka Tallinn-Helsingi liinil seilava Silja Europa laevalt. Seal oli meil automaatne proovivõtuseade, mis asub laeva põhjas olevas ruumis. Laeva enda jaoks on tegemist jahutusveega, aga meie saame seda süsteemi ära kasutada ning saada konkreetsetest punktidest andmeid, mille abil mõõdame mitemeid eespoolmainitud parameetreid. Selliseid automaatseid proovivõtuseadmeid kasutatakse ka mitmetel teistel laevadel, mis Läänemeres kindlat marsruuti sõidavad ning ka mujal maailmas.

Miks on tähtis teada liigirikkusest veekogus? Mida see teadmine meile annab?

Otseselt see number ise oluline polegi. Suures pildis pole ilmselt vahet, kas meil on meres 500 või 550 liiki. Tähtis on see, mis funktsioone need liigid täidavad ja sellepärast tahamegi teada, kes meres elavad. Järgmine samm on nende keskkonnaeelistuste ja funktsiooni uurimine – millised on nende jaoks sobivad ja ebasobivad keskkonnatingimused, kuidas neid mõjutab ümbritseva veekogu muutused ja nii edasi. Näiteks kui avastame Läänemerest mõne uue liigi või näeme mõne liigi arvukuses kasvu, siis püüame leida ka selle põhjused.

Mikrovetikate massiline vohamine võib olla kahjulik teistele liikidele ning mõjutada muidugi ka inimeste elu. Näiteks on tsüanobaktereid, kelle funktsioon on suhteliselt sarnane vetikatele, kuid nende bakterite õitsengud (rakkude arvukuse järks kasv) võivad olla toksilised. Siis võib juhtuda, et kuulete raadiost või loete internetist, et mõnes rannas ei ole soovituslik ujuma minna Eesti tingimustes põhjustavad tsüanobakterite õitsengud pigem nahaärritust, kuid näiteks Eesti järvedes on olnud ka olukordi, kus tsüanobakterite õitsengu ajal vees ujunud lemmikloomad on surnud. Mujal maailmas on piirkondi, kus kahjulike vetikate õitsemise ajal ei tohi isegi rannas jalutada, sest kui neid toksiine lihtsalt sisse hingata, võib seegi mürgistus põhjustada inimese surma!

Naastes küsimuse juurde –  liigirikkuse uurimine on oluline ka majandusele. Näiteks, kui tahame luua uusi kalakasvatusi või rajada uusi sadamaid, süvendada-laiendada olemasolevaid sadamaid, saame oma uuringute põhjal hinnata, mida sellised suured ettevõtmised teevad Läänemere keskkonnale ning kuidas mõjutavad erinevaid liike

Kas ja kui palju on Läänemeri reostunud ja mis on peamised põhjused?

Läänemerd on aja jooksul reostanud peamiselt põllumajandusest ja linnade reoveest pärit toitained, tööstusest ning laevandusest pärit raskmetallid ja muud ohtlikud keemilised ühendid. Kuigi Läänemeres on liiga palju toitaineid, siis mere kasutamist näiteks suplemiseks see ei sega ja ka Läänemerest pärit kala võib julgelt süüa.  Kuid selleks, et Läänemeri oleks tulevikus võimalikult heas seisundis, peame tagama, et me lisaksime sinna võimalikult vähe või üldse mitte uusi toitaineid, ohtlikke aineid, ravimijääke ning prügi. 

Toitainete, eriti fosfori üleküllus soodustab tsüanobakterite massilisi õitsenguid, kuna  nad on võimelised siduma õhulämmastiku, mis annab neile eelise mikrovetikate ees. Kui õitsengu lõppedes vajuvad surnud rakud merepõhja, kus neid teiste bakterite poolt lagundadakse, siis võib see endaga kaasa tuua ka põhjalähedaste veekihtide hapnikutingimuste halvenemise. See tähendab, et need piirkonnad ei ole enam sobilikud organismidele, kes vajavad oma elutegevuseks hapniku, mis tähendab, et kaotame seeläbi meres potentsiaalseid elupaiku. 

Muidugi on ülalpool vöäljatoodud probleemid seotud ka sellega, et Läänemere veevahetus on  . on  madalate Taani väinade tõttu aeglane.  Läänemeres vahetub vesi täielikult ligikaudu 25 aasta jooksul ning Põhjamerest pärit soolasemat vett jõuab Läänemerre peamiselt üksikute suuremate tormide käigus. Nii et olukord Läänemeres on mitme komponendi koostöös kujunenud.

Mida saab teie vaatevinklist üksikisik teha, et liigirikast Läänemerd hoida?

Minu soovitus on igal inimesel läbi mõelda, milliseid pesu- ja puhastusaineid igapäevaselt kasutatakse. Mida lihtsam toode, vähemate koostisosadega, seda parem, sest niiviisi jõuab vette vähem toitaineid. Jah, reoveejaamades väga suur osa toitainetest eemaldatakse, aga mida vähem neid sinna üldse jõuab, seda parem. 

Teine pool üksikisiku vaatevinklis on ravimite õige käitlemine, kui need on vanaks saanud või üle jäänud. Igasugused ravimid on ohtlik jääde ja tuleb viia kas apteegi kogumispunkti või ohtlike jäätmete kogumispunkti!

—

Laborit külastas ja küsimusi küsis Hannele Känd.