Autor: Kerli Laur

Väikeelektroonika on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks – telefonid, kõrvaklapid, nutikellad, tööriistad, kõlarid, akupangad, mänguasjad ja kümned muud seadmed, milleta elu tundub pea mõeldamatu. Mis aga juhtub, kui need seadmed katki lähevad või lihtsalt kasutult seisma jäävad?

Liiga tihti visatakse need teadmatusest või mugavusest lihtsalt olmeprügisse, kuna nende tagastamine tundub tülikas. Statistika näitab, et segaolmejäätmete seas leidub märkimisväärsel hulgal väikeelektroonikat. Samas jõuab õigesse kogumispunkti ainult väike osa nendest toodetest, mis turule on paisatud. See tähendab, et väärtuslikud materjalid, sealhulgas haruldased muldmetallid jäävad kasutamata ja lähevad sõna otseses mõttes raisku.

Miks see oluline on? Nõudlus haruldaste metallide järele kasvab iga aastaga, ent nende kaevandamine on keskkonnale koormav ja tihti ka sotsiaalselt vastuoluline. Korralikult tagastatud seadmetest saab suure osa materjale taaskasutusse võtta, ent kui need satuvad olmeprügisse või seisavad kasutuna sahtlis, raiskame sellega lihtsalt väärtuslikke ressursse.

Veelgi enam – valesti käideldud väikeelektroonika ei ole mitte ainult raiskamine, vaid ka ohtlik. Liitiumioonakud võivad kodu süüdata, samuti ka prügikäitluses süttida või plahvatada, põhjustades suuri kahjusid. Päästeameti andmetel on igal aastal jäätmekäitluses ligikaudu 30 tulekahju tekkepõhjuseks just akud. Lisaks võib vigastatud akudest ja vanadest seadmetest lekkida mürgiseid aineid, mis reostavad nii pinnast kui põhjavett.

Mõtle hetkeks sellele, mitu kasutuseta telefoni sul kodus on? Mitu paari vanu kõrvaklappe, mitu katkist ja vana laadimisjuhet? Sageli ei taju me neid seadmeid kui jäätmeid, vaid kui varem meile olulisi esemeid, millest on kahju loobuda. Tegelikkuses hoiame sellega oma sahtlites kinni väärtuslikke materjale, mida võiks ringlusse suunata.

Eriti raske on vabaneda töötavatest seadmetest, mille kasutamisest oleme loobunud, kuna need on vananenud või vajavad väikest remonti. Kahjuks on seadmete parandamine muutunud järjest keerukamaks, kuna tootjad liimivad akud ja mootoridetailid nii, et nende vahetamine pole võimalik ilma seadet lõhkumata. Lisaks on varuosi on vähe, need on kallid ja ka vastavaid spetsialiste napib.

Seadmete kvaliteet on üks suur osa probleemist. Turg on üle ujutatud odavast ja kiiresti purunevast väikeelektroonikast, mida keegi tegelikult ei vaja. Kui toode läheb rikki ja seda ei saa parandada, jääb vastutus justkui tarbijale. Tegelikkuses peaks tootjal lasuma selge vastutus toote eluea, parandatavuse ja utiliseerimise eest.

Irooniline on see, et tootja on seadme taaskasutamise eest juba tegelikult tasunud, kuivõrd kehtib Eestis kehtib tootjavastutuse põhimõte. See tähendab, et seadme hinnas sisaldub kulu selle keskkonnahoidlikuks käitlemiseks pärast kasutuse lõppu. Kui aga tarbija ei tea, kuhu vana seade viia või tundub süsteem liiga keeruline, siis kogu see mehhanism ei tööta.

Peamine põhjus, miks väikeelektroonika ei jõua õigesse kogumispunkti on inimeste teadmatus ning lihtsa ja nähtava tagastussüsteemi puudumine. Kuigi elektroonikapoed, mille müügipind ületab 400 m² on kohustatud neid tasuta vastu võtma, ei tea paljud tarbijad seda. Veel vähem teatakse, et ka näiteks jõulutuled, juhtmed, puldiautod, e-sigaretid ja akud kuuluvad väikeelektroonika alla.

Sama tõsine probleem peitub ka meie tarbimisharjumustes. Me vahetame välja kõrvaklappe, telefone ja muid seadmeid lihtsalt seetõttu, et turul on uus mudel ning vana tundub meile  igav või aeglane, kuigi see on endiselt töökorras. Kvaliteetse seadme valimine ja selle regulaarne hooldamine, et seda pikaajaliselt kasutada, peaks olema norm, mitte erand.

Üheks võimalikuks alternatiivseks lahenduses on renditeenused. Näiteks tööriistu saab juba paljudest kohtadest laenutada, ent sageli jääb võit peale isikliku omamise kultuuril –  usutakse, et igal Eesti mehel peab ju akutrell endal olemas olema, isegi kui seda vajatakse vaid kord aastas. Samuti võiksime rohkem väärtustada remonti ja korduvkasutust. Väga palju elektroonikat, mida täna keegi ei soovi või vaja, oleks võimalik väikese vaevaga tööle panna ja uuesti kasutusele võtta. See nõuab vaid väikest muutust mõtlemises.

Kuhu viia vanad seadmed?

Kõik väikese ja keskmise suurusega elektroonikaseadmed nagu nutitelefonid, kõvaklapid, kaablid, elektrilised hambaharjad, patareidel töötavad mänguasjad,  e-sigaretid kuuluvad ohtlike jäätmete alla. Need tuleb viia:

• lähimasse jäätmejaama;
• suurde elektroonikapoodi (müügipind > 400 m²);
• patareide ja elektroonika kogumiskasti, mis asuvad paljudes poodides ja tanklates.

Väikeelektroonika taaskasutusse võtmise probleemi lahendus peitub kahes lihtsas asjas: teadlikkuses ja süsteemsuses. Tarbija peab teadma, kuhu seade viia, ja tootja peab oma vastutusega arvestama. Riik peab looma keskkonna, kus seda vastutust oleks võimalik ka reaalselt täita. Kui me iga uue ostu eel küsiksime endalt: kas ma vajan seda? Kas see kestab? Kas see on parandatav? Siis oleksime juba õigel teel.
Väikeelektroonika ei ole väike probleem. Meie sahtlites, olmeprügis ja prügimägedel lebab väärtuslikku materjali, mille tootmisele on kulutanud loodusressursse ja mille hävitamine reostab keskkonda. Peame tegutsema targemalt – iga laadija, kõrvaklapp ja telefon loeb.